Asjad siinpool polaarjoont on üpriski hästi. Pool aega siin on juba läbi... samas pool on veel ees. Millegipärast mõtlen ma pidevalt kevadele ja koju tulemisele. Lihtsalt, et näha pere ja sõpru. Ning teha midagi toredat.
Samas siin pole mul praktiliselt millegi üle kurta. Koht, kus elan, on soojem teistest, mida siiani külastanud olen. Päikest on aina rohkem näha ja kogu siinne loodus on nagu postkaardil. Vahel õhtul istungi väljas ja lihtsalt vahin ringi. Naljakas, sest olen ju kasvanud looduses ning vist seetõttu pole kunagi lihtsalt metsa/looduse vaatamine minu jaoks põnev või üldse mõeldav ajaviide olnud. Kuid nüüd kord päevas ikka vaatan ringi ja imestan. Kui ma muidugi päeva aega maha ei maga ning pimedas ei ärka. Seda muidugi vaid vabadel päevadel.
Aga nüüd toretatest asjadest, mis vahepeal juhtunud on. Nimelt sain ma oma maksuasja korda. Algselt oli mul Lähtevero, mis siis tähendab, et maksan tulumaksu 35% pluss tervisekindlustus pluss töötukindlustus pluss pension. Muidugi tuleb ära veel mainida, et kuigi ma kahte viimast siiski maksan, siis selle Veroga poleks mul töötuks jäädes mingeid tagatisi. Lisaks kui maksan teenitud palgast liiga palju pole mul võimalik midagi ka tagasi saada. Aga sain oma Vero korda ning nüüd on see 35% asemel 1%!!!! Saate tevahest aru, ma ei maksagi enam oma palgast poole õhku vaid pm saan kogu palga endale ;) Mul on nii hea meel, sest kuna mu leping on "
as needed" (vajadusel), ehk siis pole mul kindlaid töötunde ja kõik oleneb palju on kliente ja palju lisajõude vaja.
Teine positiivne asi ongi see, et see kuu saan ka täis tööaja kokku. Vahepeal ma polnud üldse kindel mis saama hakkab, sest makse maksin nii palju ja töö graafikus mind ka väga polnud. Selleks kuuks on tööd jagunud ning veebruar läheb hooaeg jälle käima ning siis on kahjuks peamisel soome turistid. Ja keelega on nii nagu on. Eks näis.. kui saaks kolmveerand kohaga töötada,olen oma eesmärgi täitnud ;)
Kolmas positiivne asi: Sain oma ühelt otseselt ülemuselt kiita nii, et vist punastasin. Tegelikult ma ei tahaks siin rääkida ja kekata, kui tubli jne ning kui hästi ma kõike oskan... ei oska ikka küll.. Aga seda pean lihtsalt ära mainima. Lugu algas nii, et meile tulid saksa ajakirjanikud ööbima ja õhtust sööma. Ülemus siis ütles, et tema teeb
guided touri (in.k giidituur)... Aga kuna see oli tegelikult minu teha, siis ütlesin talle, et no sel juhul teen mina
overnight instructionid (in.k ööbimis juhused). Mis tal muud üle jäi. Appi kuiaeglaselt ta ikka liikus. See kogu värk kestis kindlasti üle tunni. No muidugi tal on mida rääkida ja sain ise ka infotjuurde... aga samal ajal ootasid mind juba järgmised kliendid. Kui me lõpuks minu osa juurde jõudsime, siis muidugi rääkis ta pidevalt vahele ja täpselt seda juttu, mida mina tahtsin just rääkima hakata.(Tegelikult on ta tore inimene, lihtsalt kõik juba hoiatasid ette, et ta selline laiali valguv ja pea laiali otsas). Ühesõnaga pärast oma osa jooksin kähku edasi, sest nagu mainitud, siis järgmised juba ootasid. Aga see, millest rääkima hakkasin: hiljem ta tuli ja ütles, et mul oli kõige parem
overnight instruction, mida ta kuulnud on ning "
excellent" (suurepärane) inglise keel. Ning lisas veel, et ta on nende 13 aasta jooksul näinud kõiki giide :) Seega loodan, et mul tööd jagub.
A ja veel miks seda pidin siin rääkima ja miks see mulle nii palju korda läks: eriti hästi teavad sellest mu põhikooli aegsed klassikaaslased, aga minu inglise keel on alati päris kehv olnud ning olen selle pärast palju põdenud... aga noh praktika käigus õpid ning ma räägin inglise keeles juba sama kiiresti nagu eesti keeles... nii et võite ette kujutada.;)
Neljas asi, mitte küll nii positiivne, aga värvisin siis üle 3 kuu juukseid. Ja esimest korda elus ise endal. Tavaliselt segab juuksur mu tooni kolmest erinevast toonist kokku, aga siia andis ta mulle kaasa neist ühe värvi. Ta hoiatas, et see on kõige hallikam jne jne. Värvitud ma sain, juuksed kõik vähemalt ühte tooni ning välja kasvu pole enam... aga juukse toon on selline lõhe või pronksi tooni. Kaugel tuhm blondist, kaugel isegi tume blondist. See on selline punakas pigem... Selle peale ma pole isegi kunagi mõelnud ja näed siis nüüd ;)
Midagi oli veel, mida tahtsin kirjutada, aga olen juba unustanud. Tulevikule mõeldes õnneks pole ma ainuke, kes ei tea mis saama hakkab... Kõik küsivad seda üksteiselt ning kellelgi pole plaane. Nii oleks nagu kindlam tunne ;)
Pilte mul seekord kahjuks pole. Homme lähme Paulaga jälle rästa matkale, vast seal teen midagi.
PS: see on nüüd kõigile sugulastele: Jah, mul on siin süüa ;) Kõht on täis ja kartulit jagub :D
PS2: Kas keegi on ka postkaarde saanud?
No comments:
Post a Comment