Aeg jälle kirjutada. Töö töö töö. Päikest pole ja kogu aeg on pime. Selle tulemusena on pidev väsimus. Kuigi põhimõtteliselt saan ju iga päev 10 tundi magada, on ikkagi väss peal. Kuigi ma pole ainus. Isegi need räägivad sama juttu, kes siin juba aastaid pidevalt elavad. Aga küll läheb üle. Juba on jaanuar ning aeg on nii kiiresti läinud. Ega kevadki kaugel pole.
Praeguse seisuga on mul nädalas üks vaba päev, mille sisuliselt lihtsalt maha magan. Kuigi töö ju pole füüsiliselt midagi ülejõu käivat, siis koju jõudes olen suht laip. Ma poleks kunagi uskunud, et suhtlemine võib nii väsitav olla. Sa lihtsalt kõnnid ringi ja räägis ühte ja sama juttu. Umbes neljanda tuuri ajal tekkib tunne, et kas ma olen neile inimestele juba seda juttu rääkinud või oli see eelmistele või hoopis üleeelmistele.
Kuigi kogu mu töö ei seisne vaid ringi jalutamises ja jutustamises. Kuna mul on enamasti õhtu vahetused, siis see moodustb enamuse, kuid on ka muud. Õhtu näeb välja järgmine- tulen tööle ja esmalt vaatan pesu ruumi üle. Tuleb alati loota, et päevane vahetus on seda teinud, muidu pole piisavalt puhast pesu, mis ööbijatele vaja on. Kui palju ööbijaid pole, siis tuleb üks kohvi võtta nagu siin kombeks. Ning siis end Korsusse (see selline pisike eraldi majake ööbijatele) vedada. Seal peab kõik vajaliku ööbijatele valmis panema ning ära koristama. Mida vähem ööbijaid, seda kergem, aga kunagi ei tea.
Õhtuti on veel lisaks erinevad grupid, kes siis tahavad ringi jalutada ning viitsivad su juttu kuulata. Ning kui peaks aega üle jäädma, siis tööpuudust Lainios kunagi pole. Praegu on meeletutes kogustes venelasi, kes kahjuks ei tea midagi viisakusest ning teevad müstilisi asju. Ronivad skulptuuride otsa, puude otsa, vooditesse, puutuvad ja patsutavad absoluutselt kõike. Kõik on aga tehtud ju lumest ja jääst ning temperatuur sees on 0 - -5C, mis tähendab, et kõik sulab ning läheb katki väga kergelt. Üks päev näiteks nägin lapsi valgustusi välja kaevamas. Ajasin nad muidugi laiali, aga hiljem olid nad oma tööd jätkanud. Nagu milleks????? Ning see vaid üks näide.
Viimasel ajal on minul siin kirgi kütnud vene giidid. Nimelt korraltatakse jaanuaris vene gruppidele sellist üritust nagu Ice Kingtom. Selline tüüpiline vene muinasjutuline värk. Need giidid riietuvad mingiteks muinasjutu tegelasteks ning etendavad midagi neile inimestele. Pole täpselt aru saanud, mis seal toimub, nad teevad kõike ise. Ning ISETEGEVUST jätkub neil veelgi.
Tavaliselt kui mina olen Korsu ilusti korda teinud ja valmis pannud sajavad nemad ilma küsimata sinna sisse, lagastavad koha ära, kogu oma lagaka on seal ka siis, kui meil ööbijad sees on ning hiljem jätavad kõik oma kola meile (küll taha ruumi). Meil on meeletu puudus ruumist. Just nimest soojast ruumist. Ning nemad on oma kola lihtsalt vähegi tühjad kohad täis toppinud. Lisaks on kaks tooli kadunud just siis, kui nemad on seal olnud ;).
Homseks olengi plaani välja genereerinud, kuidas neist lahti saada või vähemalt kord majja saada. Sest ütlemisest nad aru ei saa. Olen seda kaks korda päris pikalt teinud ning ei mingit tolku. Kui meeles, siis ehk kunagi kirjutan, mis sellest sai. Et ei tunduks, et mul midagi täiega venelaste vastu oleks, siis eestis ei ole see asi pooltki nii hull. Tihti on just venelased need, kes viisakamates kohtades või väljaspool kodu käituda oskavad. Aga need kes siia jõudnud on... Paar päeva tagasi oli üks eesti paar Snow Villages ning ka nemad mainisid, et nii palju venelasi ja käituvad kui metslased.
Muide, üleeile sain lõpuks ka Snow Village jope. Sellega oli taaskord jamamist. Põhimõtteliselt olin mina ainus, kel seda polnud, aga samas olen mina see, kes kõige rohkem nö silma paistag ja keda on vaja eristada. Tuli välja, et jagamise ajal olin mina kusagill mujal ja joped olid rabanud ka need, kellele polnud ette nähtud. Aga kõik laabus ja nüüd on ka mul jope.
Pilte mul kahjuks pole, mahti pole olnud ja seest näeb Snow Village ikka samasugune välja.
No comments:
Post a Comment